Aktiivõpe

Aktiivõppel on erinevaid definitsioone. Kõikides neis (näiteks Bonwell & Eison, 1991; Jarvis, 1998; McConnell, 1996; Olesk & Tenno, 1999) aga tuuakse välja, et aktiivõppes loob õpetaja keskkonna, kus õppijad osalevad aktiivselt õppeprotsessis, mis aitab õppijatel õpitavat mõtestada ja seostada omandatud teadmisi tegelikkusega. Õpetaja on kui õppijate teekaaslane teadmise saamise teel, kes pakub vajadusel abi, suunab ja juhendab, kuid loob ka situatsiooni, kus õppijad on sunnitud rääkima, kuulama, kaasa mõtlema ja kirjutama. Aktiivõpet samastatakse sageli õpilaskeskse õppimisega (Krull, 2001), sest ka aktiivõppes on õppija õppimise keskmes.

  Õpetajakeskne õpetamine Arvutikeskne õpetamine Õpilasekeskne õpetamine
Õpetaja  annab teadmisi (infot), jälgib õpilaste tööd, kontrollib õpilaste teadmisi (õppimise tulemusi)  valib õpitarkvara suunab ja juhendab, on ise kaasõppija
Arvuti  töövahend, trükimasin jms esitab uut infot (teadmisi), juhendab õppijat ja kontrollib, kuivõrd on õpilane vastavaid teadmisi (infot) omandanud  suunab ja juhendab, on õpi- või suhtlemiskeskkond
Õpilane võtab vastu õpetaja poolt edastatavaid teadmisi ja  demonstreerib õpetajale, mida ta on õppinud võtab vastu arvuti poolt edastatavaid teadmisi ja  arvuti kontrollib, mida ta on õppinud  õpib aktiivselt, otsib ise teadmisi (infot), otsustab, valib, hindab, kontrollib ja vastutab

Aktiivõpe võib olla nii rühmameetod kui ka individuaalne ülesanne (Jarvis, 1998).

Aktiivõppemeetodeid võib olla õpetajal, eriti algajal õpetajal, keeruline rakendada. Õpetajakesksete meetoditega saab planeerida, mida rääkida tunnis, millised ülesandeid anda või küsimusi esitada ja need ülesanded on ka õpetajal kodus varem lahendatud ning küsimustele vastused leitud. Aktiivõppe puhul on aga raske õpetajal ette ennustada, millised küsimused õppijatel esile kerkivad, milliseid materjale nad leiavad jms.