Viitekirjete vormistamine

Viitamine on infokirjaoskuse hulka kuuluv akadeemiline praktika, mis väljendub tekstis kasutatud ideede, väidete, andmete jms autorite tunnustamises ning annab lugejale võimaluse pöörduda soovi korral tagasi algallika juurde. Seega on viitamisel nii eetilised (akadeemiline ausus ja “hea toon”) kui pragmaatilised põhjused. Heas akadeemilises tekstis, õppematerjalis või kursusetöös on viiteid alati “parajal määral” nagu maitseaineid kogenud koka tehtud supis: kurjast on nii viitamise vältimine ja viidetega “üle pingutamine”. Kui tekstis ei leidu ühtegi viidet, siis on tegemist laenatud ideede varjamisega, ilukirjandusliku heietusega ja/või sihiliku dialoogi vältimisega antud valdkonna asjatundjatega. Viidete ülikülluse all kannatav tekst aga muutub raskesti loetavaks ja autori oma mõtted jäävad esile toomata.

Kõige rangemalt järgitakse viitamise reegleid teadustekstides, enamasti määravad ajakirja toimetajad või konverentsi korraldajad ka selle, millise enamlevinud standardi järgi viited vormistada tuleb. Õpikute puhul on autoril juba suurem vabadus valida, kas viitekirjed kogutakse õpiku lõppu või lõppeb iga peatükk viidete loeteluga. Elektrooniliste õppematerjalide puhul võib ette tulla olukordi, kus korrektsete viitekirjete lisamine on keerulisem kui trükimaterjalide puhul, näiteks esitlused, videod, taskuhääling jne.

Viitamist kohtame ka väljapool akadeemilist maailma. Näiteks ajaveebides on levinud tava viidata teise inimese ajaveebile, kelle poolt kirjutatu andis autorile põhjuse omapoolse sissekande tegemiseks. Siinkohal pole vaja järgida mingeid viitamisreegleid, sest klõpsamisest veebiaadressi piisab, et lugeja algallika juurde pääseks.

Erinevates valdkondades kehtivad viitamisele erinevad nõudmised – näiteks trükiajakirjanduses tihtilugu ei vaevuta algallikat mainima. Kõik me oleme lugenud uudiseid stiilis “Jaapani teadlased avastasid et…”. Enamasti ei sisalda sellised artiklid viiteid esmasele autorile (vt. “Teadlased: eelajalooline hiidhani oli lennukisuurune“) või parimal juhul sisaldavad viidet allikale, mis omakorda uudist vahendanud on (vt “Teadlased on lähedal tehisnina loomisele“).

E-õppe valdkonna võib viitamisreeglite ranguse osas paigutada teadusartiklite ja ajakirjanduse vahele: nii õppematerjalide loomisel kui näiteks foorumiaruteludel osaledes tuleks pidada heaks tooniks laenatud lausete autorile viitamist, kuid range viidete vormistamine APA stiilis leheküljenumbri täpsusega pole üldjuhul siinkohal rusikareegliks.

Kolm rusikareeglit , millest viitamisel tuleks lähtuda:

  • algallikale peate viitama iga kord kui parafraseerite, jutustate kokkuvõtlikult ümber, tsiteerite või kopeerite teise autori loomingut – ükspuha, kas tegemist on tekstilise, graafilise või audiovisuaalse materjaliga;
  • viide esineb tavaliselt kahes kohas erineva detailsuse astmega: teksti sees ja teksti lõpul kasutatud kirjanduse loetelus. Neist esimene viide peab olema piisavalt täpne, et selle abil võiks üheselt määrata, millise detailse viitega kasutatud kirjanduse loetelus tegemist on;
  • ühes tekstis (õppematerjalis, essees, referaadis) tuleks kasutada läbivalt ühte konkreetset viitamise stiili.

Allikate tüübid

Levinumad allikate tüübid, mida nii õppematerjalide koostamisel kui akadeemilistes töödes kasutatakse on järgmised:

  • raamatud (sh. e-raamatud, entsüklopeediad, brošüürid ja artiklite kogumikud)
  • ajakirjad ja ajalehed
  • elektroonilised ajakirjad
  • veebiallikad
  • muud allikad (isiklik suhtlus, loenguslaidid, filmid, tele- ja raadiosaated, jne).

Järgnevalt tutvustame teadusartiklite ja -raamatute levitamise keskkondi.

Teadusartiklite andmebaasid

Tänapäeval on teadusajakirjade levi kolinud suures osas Internetti. Ülikoolide raamatukogud saavad teadusajakirjade andmebaaside kaudu tellida ligipääsu tuhandetele erinevatele ajakirjadele. Selliselt tellitud artiklite täistekste pääseb enamasti lugema ülikooli arvutivõrku ühendatud arvutitelt.

Väljapool ülikoolide arvutivõrke on ligipääs teadusartiklite täistekstidele piiratum, kuid viimasel paaril aastal on siin positiivseid arenguid. Google avas 2004. aastal otsingumootori Google Scholar, mis võimaldab otsida artikleid ning näha, kes on vastavat artiklit tsiteerinud. Juhul kui artikkel on avalikult veebis kättesaadav, pakub Google Scholar ka linki artikli täistekstile.

Internetis viimastel aastatel palju järgijaid leidnud avatud sisu ja vaba ligipääsu ideed ei ole mööda läinud ka teadusajakirjadest. Suhteliselt kallite täistekstandmebaaside kõrvale hakkab järjest enam tekkima ka avatud ligipääsuga nn. Open Access ajakirju. Aprill 2012 seisuga sisaldab Directory of Open Access Journals kataloog üle 7600 ajakirja, millest 3700 on otsitavad artiklite tasemel. Kokku on kataloogis üle 700 000 vabalt ligipääsetava teadusartikli.

Viitamissüsteemid ja viitekirjete vormistamine

Teadustekstides kasutatakse mitmeid erinevaid viitamissüsteeme, mida võib kokkuvõtvalt jagada kahte gruppi:

  • nimi-aasta viitamine
  • numbriviitamine

Nimi-aasta viitamissüsteemide korral on viited töö tekstis ümarsulgudes. Viide algab autori perekonnanimega, millele järgneb ilmumisaasta ja lehekülje number. Kasutatud kirjanduse loetelu järjestatud autorite perekonnanimede järgi.

Numbriviitamissüsteemide puhul tuleb kasutatud kirjanduse loetelu koostada sellises järjekorras, nagu allikaid tekstis esinevad. Tekstis viidatakse kasutatud allikatele järjekorranumbri ja leheküljenumbriga.

Viide koosneb kahest osast:

  • tekstisisene viide;
  • viitekirje kasutatud kirjanduse loetelus.

Tuntumad rahvusvahelised viitamissüsteemid on The Publication Manual of the APA, The MLA Style Manual ja The Chicago Manual of Style, kuid erinevaid viitamisüsteeme on palju enam. Näiteks levinud viidete haldamise tarkvara Endnote toetab üle 5000 erineva viitamisstiili.

Viitamissüsteemide stiilijuhendid on avaldatud spetsiaalsete raamatutena ning tasuta neid internetist alla laadida ei saa. Paljud ülikoolid ja raamatukogud on koostanud viitamissüsteemide juhenditest lühikokkuvõtteid. Viitamissüsteemi kokkuvõtte juures tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, millise versiooni kohta see käib. Näiteks APA viitamissüsteemist on hetkel kasutusel 6. versioon, mis sisaldab võrreldes varasemate versioonidega terve rida uusi allika tüüpe (erinevad veebiallikad).

APA viitamisüsteemi juhenditena võib soovitada järgmiseid materjale:

APA viitamissüsteemi 6. versioonis on kokku 77 allika tüüpi (American Psychological Association, 2010). Eesti keeles puudub terviklik APA juhend kõigi allika tüüpide näidetega. Üldpõhimõtetes võib lähtuda ingliskeelsetest juhenditest, kuid tähelepanu tuleb pöörata lühendite kasutamisele. Kõige olulisemate allikatüüpide eestikeelsetest näidetest annab ülevaate järgmine materjal.

APA6 viitamissüsteemi lühikokkuvõte (jaanuar 2015)

Viidete haldamise vahendid

Kõik teadustekstidega kokku puutuvad inimesed jõuavad varem või hiljem olukorrani, kus suurt hulka allikaid on vaja kuidagi hallata. Ühe artikli või töö kirjutamisel võib koguda viited dokumendi lõppu, kuid suure viidete hulga korral selline lahendus enam hästi ei toimi.

Viidete haldamise programmid võimaldavad koguda kokku kõik oma loetud artiklid (enamasti PDF failidena) ning sisestada iga artikli kohta vajalikud metaandmed (autorid, pealkiri, ajakiri, number, ilmumisaasta jne). Erinevat liiki allikate kohta (raamatud, ajakirjaartiklid, artiklid konverentsikogumikes jne) tuleb sisestada erinevat laadi metaandmed. Sisestatud metaandmete põhjal on võimalik hiljem koostada viitekirjed erinevates formaatides (APA, MLA jne).

Kaks tuntumat tasuta tarkvara viitekirjete haldamiseks on Mendeley ja Zotero.

Mendeley sisaldab endas nii veebipõhist keskkonda kui ka arvutisse installeeritavat klientprogrammi. Soovi korral võib piirduda ka ainult veebipõhise keskkonna kasutamisega. Seda võib vaadata kui teadlastele mõeldud sotsiaalset tarkvara. Iga artikli juures on näha, kui palju Mendeley kasutajaid on selle oma kogusse lisanud. Siiski tagab süsteem kasutajatele privaatsuse ning ei näita, kes konkreetselt on selle artikli oma kogusse lisanud. Iga kasutaja saab märkida enda poolt kirjutatud artiklid ning luua avalikke ja suletud kogumikke. Avalikud kogumikud sobivad näiteks lugemiseks mõeldud artiklite jagamiseks oma üliõpilastega, suletud kogumikud aga PDF failide jagamiseks oma kolleegidega. Mendeley võimalusi tutvustab järgnev video.

Zotero töötab Firefox brauseri lisana. Selle programmi eeliseks on tihe integratsioon veebibrauseriga. Näiteks on võimalik Amazon veebilehel vaadatava raamatu info hetkega Zotero viidetekogusse lisada. Sarnaselt teiste viidete haldamise vahenditega võimaldab ka Zotero salvestada koos viidetega ka artiklite PDF versioonid. Lühikese ülevaate Zotero võimalustest annab järgnev video.

Praktiline tegevus:

Kasutatud kirjandus

American Psychological Association (2010). Publication Manual of the American Psychological Association (6th ed.). Washington: American Psychological Association.