D. M. Kagan (1992) toob välja, et esialgu tegeleb noor õpetaja oma professionaalse karjääri algul kõige enam iseendaga – on oluline, et tal kujuneks pilt iseendast kui õpetajast. Hiljem hakkab ta tähelepanu pöörama õpetamisele ja lõpuks õpilaste õppimisele/õpitulemustele. Kui eelnevad etapid on läbitud, siis areneb oskus lahendada klassis ilmnevaid probleeme. Ta on suuteline probleeme ära tundma, mõtlema konkreetsemalt ning arvestama sealjuures konteksti.

Toetudes oma mahukale metaanalüüsile (27 õpetajakoolituse tudengitega ja 13 noore õpetajatega tehtud uurimustele) ning arendades edasi Fulleri ja Berlineri mudeleid, esitab Kagan professionaalset arengut kirjeldava uue mudeli, mis rõhutab ka algaja õpetaja reflektsioonioskust.

Uut mudelit iseloomustab viis arengunäitajat:

1. metakognitsiooni kasv – noored õpetajad muutuvad teadlikumaks oma õpilaste ja klassi suhtes ning suudavad aru saada enda tegevusest õpetajana;
2. õpilaste parem tundmine – idealiseeritud ja ebatäpsed kujutlused õpilastest kujundatakse ümber, mis omakorda avaldab mõju õpetaja minapildile/kontseptsioonile;
3. tähelepanu nihkumine endalt õpilaste õppimisele – kui õpetajal on tekkinud pilt endast kui õpetajast, siis noor õpetaja hakkab rohkem tähelepanu pöörama õpetamisele ja õpilaste õpitulemustele;
4. automaatsete õpetamisprotseduuride areng – kogemuste kasvades suudab noor õpetaja juba teatud tegevusi automaatselt sooritada, mis muudavad õpetamise ja klassi juhtimise sujuvamaks, ning sellele ei ole vaja eraldi tähelepanu pöörata;
5. probleemide lahendamise oskuste areng – klassis üleskerkivate probleemide lahendamine muutub diferentseeritumaks, laiahaardelisemaks ja kontekstispetsiifiliseks. (Kagan, 1992: 161)

Hoolimata astmeteooriate laialdasest kasutamisest, on kriitikud välja toonud ka nende teooriate puudused. Põhikriitika seostub astmete n-ö lineaarse iseloomuga ja kindlate astmete määratlusega. Samuti on tekkinud küsimus, kas algaja õpetaja polegi võimeline jõudma esimestel aastatel esimesest astmest kõrgemale. Toetudes paljude uurijate seisukohtadele, toovad Hammerness, Darling-Hammond, Bransford, Berliner, Cochran-Smith, McDonald ja Zeichner (2005) välja õpetajakoolituse olulisuse – õpetajakoolitus võib mõjutada noort õpetajat, pakkudes toetust ja tagasisidet ning juhtides teda eneseanalüüsile, tänu millele võib ta astmemudelis ettenähtust kiiremini edasi areneda.

Kokkuvõte on pärit Olivia Voltri (Õim, 2008) magistritööst teemal „Algajate õpetajate professionaalne areng muutustena eneseefektiivsuse tajus“