Nn muredel põhineva arengumudeli põhitähelepanu on koondunud algajate õpetajate professionaalsele arengule esimestel tööaastatel. Seda arengumudelit on peetud kõige klassikalisemaks astmeteooriaks, kuna see on suhteliselt muutumatu, järjestikune ja hierarhiline (Richardson, Placier, 2001). Conway ja Clark (2003) toovad murede mudeli laialt levimise põhjusena välja selle selguse, samuti selle kehtivuse õpetajakoolituse üliõpilaste seas, lähtudes õpetajakoolitajate tähelepanekutest.

Murede teooria põhiidee seisneb selles, et õpetajad identifitseerivad ja väljendavad õpetamist murede kaudu. Muresid vaadeldakse kui õpetamisega seotud probleeme, mida õpetajad tajuvad (Fuller, 1969).

Tuginedes kahele oma uurimusele ja mitmetele teiste autorite uurimustele, mis on läbi viidud õpetajakoolituse tudengite ja noorte õpetajate hulgas, esitas Fuller (1969) kolmeastmelise muredel põhineva arengumudeli:

1. õpetamiseelne (pre-teaching) faas – õpetamisega seotud mured puuduvad;
2. varajase õpetamise (early-teaching) faas – algajal õpetajal mure enda pärast;
3.  hilise õpetamise (late teaching) faas – õpetajal mure õpilaste pärast.

Hilisemate uurimuste najal olemasolevat mudelit edasi arendades esitas Fuller koos Browniga (1975) neljaastmelise murede mudeli, mida võiks iseloomustada järgmiste astmete alusel:

1. fantaasia-illusioonide staadium – algaja õpetaja kujutab ette, milline õpetajaamet on, aga teeb seda lähtuvalt oma õpetajatega seotud kogemustest ja vaatab õpetajakutset pigem õppija pilgu läbi. Tavaliselt iseloomustab see staadium õpetajakoolituse tudengite arengut;

2. ellujäämise staadium (self-survival stage) – siin toimub illusioonide purunemine, kuna algaja õpetaja hakkab aru saama õpetamise keerukusest. Algab n-ö ellujäämise faas õpetajana. Algajad õpetajad muretsevad, kuidas nad õpetajana üldse hakkama saavad (kuidas ma suudan klassis distsipliini saavutada?, kui pädev olen ma ainealaselt?) Seda etappi seostatakse algaja õpetaja esimeste kogemustega esimesel tööaastal;

3. õpetamise staadium (task-instruction stage) – noore õpetaja mured on sel etapil seotud otseselt õpetamisega: kuidas ma suudan ettenähtud ainekava rakendada?, mis on parim viis teatud mõiste õpetamiseks? jms. Sellesse etappi jõuab algaja õpetaja siis, kui klassi juhtimis- ja distsipliiniprobleemid on lahendatud;

4. mõju õpilase õppimisele (impact-student stage) – õpetajad muretsevad õpilaste õppimise ja õpitulemuste ning nende sotsiaalsete ja emotsionaalsete vajaduste pärast: kas ma suudan igale õpilasele läheneda individuaalselt?, kas ma suudan mõjutada oma õpetamisega õpilaste õpitulemusi? jne. Mured ei ole seotud niivõrd iseendaga, vaid eelkõige õpilastega.

Nagu eespool juba mainitud, on Fulleri murede mudel paljude teiste autorite poolt kasutust leidnud ja isegi mitukümmend aastat hiljem viidatakse enamikus õpetaja professionaalset arengut käsitlevates artiklites sellele kui n-ö klassikalisele mudelile.

Samas on tänapäeval Fulleri mudelit ka kritiseeritud. Conway ja Clark (2003) on heitnud Fulleri mudelile ette tema liigset keskendumist muredele, mistõttu jäävad tähelepanuta õpetaja rõõmud, ootused, lootused, eesmärgid jms. Seega kallutab murede mudel õpetaja arengut vaatlema ainult negatiivsest aspektist. Samuti näevad nad selle mudeli puudusena õpetaja tähelepanu suunamist endalt õpilastele, mille tagajärjel õpetaja enda isiksuslik areng ja enesekontseptsiooni areng jääb tagaplaanile.

Püüdes parandada Fulleri mudeli puudusi, esitasid uurijad Conway ja Clark (2003) täiendatud Fulleri mudelil põhineva arengumudeli, mis kajastab nii algaja õpetaja muresid kui ka ootusi esimestel katsumustel õpetajana. Tuginedes õpetajakoolituse (internship program) tudengite seas tehtud uurimusele, pakkusid nad välja kaheksa murede kategooriat:

1. mured seoses õpilastega – ma ei suuda jõuda kõikide õpilasteni;
2. ülikooliga seotud mured – hirmud selle ees, et ei suudeta kõike hästi teha selle kursuse/praktika raames;
3. klassi juhtimisega seotud mured – ma kardan klassis kontrolli kaotada;
4. õppekava ja õpetamisega seotud mured – mure sellepärast, et õpilased ei suuda aru saada õpetatavast materjalist/ideest;
5. enda kui õpetajaga seotud mured – ma ei saa hakkama õpetajana, kuna ma ei õppinud piisavalt õpetajakoolituse ajal;
6. mured koostöö pärast juhendaja/mentoriga – ma kardan, et ma ei saa läbi oma juhendajaga;
7. mured koostöö pärast lastevanematega – ma kardan vanematega koostööd teha;
8. mure oma elukutse pärast – ma kardan, et osa õpetajaid ei hooli oma õpilastest/tööst. (Conway, Clark 2003)

Conway ja Clark (2003) uurisid peale murede ka õpetaja ootusi ning tõid välja järgmised kategooriad: (1) mina kui õpetaja, (2) õpilased, (3) õppekava ja õpetamine ning (4) klassi juhtimine.

Oma uurimustulemusi kokku võttes nad väidavad, et üldiselt võib nii murede kui ka ootuste arengukulgu iseloomustada n-ö enesest väljapoole (endaga tegelemisest õpilastega tegelemise suunas) ning samas ka väljastpoolt enese poole suunduvana (õpetamisest enesearengu suunas). Seega samal ajal, kui õpetaja keskendub õpilaste õppimisele, toimuvad muutused ka tema minakontseptsioonis – õpetaja muutub eneseteadlikumaks, mis tähendab pidevat tegelemist eneseanalüüsi ja -arendamisega.